Ma ei taha olla mina! Ma tahaks v2ga juua ja palju, aga ma ei saa, sest ma oleks vahepeal peaaegu 2ra m2danenud ja pean nyyd kahe suu poolega rohtusid sooma.
Ma tunnistan ausalt: pole nii pikka aega midagi kirjutanud, sest kasutasin oma aega parema meelega Eesti Ekspressi lugemiseks.
Juttu tuleb sellest kuidas ma yhe eelajaloolise inimesega looduskaitsealal ahve tapmas k2isin. Sattumisest allilma. 8-p2evasest laevas6idust. Roovimiskatsest. Boliivlaste barbaarsusest.
Mul on k6igest kopp ees, seega ma heietama ei hakka ning kirjutan lyhendatult ja kontsentreeritult ehk yhes6naga ainult huvitavast.
Unustus Mamore'l
P2rast seda kui ma olin end Trinidadis oblivion'i oodanud, 6nnestus mul leida yks r2pane ja s22skedest kubisev j6elaev, mis pidi paari p2eva p2rast ankru hiivama. Leppisin "maestro ja comandante" ehk maakeeli kapteniga kokku, et oobin ool vahetult enne lahkumist laeval. P2ev saabus ja panime 6htupoolikul mu koti kapteni kuuti luku taha. Mees lubas samuti laevalmagada. Kui kell 2000 linnast tagasi j6udsin polnud mehest kippu ega k6ppu. Ootasin ca 3 tundi s22separves. Ei midagi. Yritasin ylej22nud meeskonnaltabi paluda, et oma asjad k2tte saaks(helistage kapule, andke v6ti jms). Nad osutusid ignorantseteks imbetsillideks ja neist polnud kasu. Mulle soodeti ette mingeid t2iesti suvalisi arve(mis v6iks viidata kapteni naasemisajale), nagu see Boliivias k2ib(enamus inimesi annab mingi suvalise vastuse isegi siis kui neil absoluutselt 6rna aimugi pole). Numbrit neil muidugi polnud. Olin kuradi v2sinud ja moskiitod h2vitasid mu surelikku ihu. Yhtegi kylalistemaja sadamas polnud, midagi linna poole ei liikunud. Yritasin laeva katusel magada. Ei 6nnestunud. Kell 01:30 mu kannatus katkes, olin maruvihane. Tahtsin tappa, paksu myhaka boliivlase ja karjuda: "Vete a la mierda, maldita sea!" Haarasin mootoriruumist rauasae ja l6ikasin luku l2bi, vabastades omavara. J2rgmised 1,5h kulusid vihast vahutades linna k6ndides. Kogu loo tulemus minu jaoks: tuli end uuesti unustusse oodata, enne kui j2rgmine laev l2ks.
Minu uue laeva El Capi v2ljumine hilines muidugi u p2eva, aga l6puks jumala ime juhtus ja pargas asus teele. Meie last oli pindalalt laevast endast u 5x suurem. Vedasime mystilistes kogustes majapidamisgaasi. J2rgmise 8 p2eva jooksul tehti nende tynnide vahetus l2heduses omajagu suitsu. Ma ei uskunud bufeo´desse(roosadesse j6edelfiinidesse), aga esimest silmasin 10min kaugusel sadamast.
Enamus p2evadel oli p2ike kella 11-st 16-ni seniidis ja kuumus m6rvarlik. P2ike penetreeris ja selle kiirtes seista oli fyysiliselt v2ga ebameeldiv. Tundsin end nagu konn k6rbes. Syda oli paha ja letargia k6va. Kuna suur osa laeva pindadest oli kaetud plekiga oli seal saabasteta k6ndimine v6imatu. Muna praadimine seevastu v6imalik. Ebasanitaarsest koogist, mis asus p6him6tteliselt mootoriruumis, serveeriti meile tavaliselt masaco´t(rohelistest banaanidest v6i yucast keedetud/praetud ja segitambitud mass segatud kuivatatud liha charque´ga, mis p2evakuumuses gaasiparvedel haises).
Eesti s22sed vs moskiitod on justkui v6rrelda omavahel krokodilli ja cockodrill´i.
Selle reisi jooksul n2gin ma 2ra vist kyll k6ik Van Damme filmid. Highlight oli viimane Rambo, mis mulle selle konkreetsuse ja brutaalsuse t6ttu meeldib. Kui laeva j6uallikaks olev Volvo rekkamootor seiskus, k2ivitus "kinogeneraator", mis v6imaldas kokalehti mugivatel laevapoistel Hollywoody aktsiooni(oma halvimas) nautida. Kahjuks seda elektrigeneraatorit enamasti enam v2lja ei lylitatudki, vaid see undas enamasti varaste hommikutundideni.
Meil oli kyll omajagu kohalikke reisijaid pardal, kuid 6ige pea sai selgeks, et mul pole kaasas ei piisavalt s6pru, raamatuid, alkoholi, muusikat ega drooge, et mitte j2lle end unustusse oodata. Amazonas on l6pmatu ja yksildane, kuid kallas ei muutu. Yritasin huluksminemist v2lrida sellega, et sidusin end koiega yhe parve kylge ja k2isin ujumas st lohisesin s6itva laeva taga. T6mme oli p2ris karm, aga yritus muutus peagi ohtlikuks pigem seet6ttu, et kohati hulpisid vastu terved suured puud, mis parve alt l2bi k2isid ja mille eest oli nende laiade okste p2rast keeruline k6rvale p6igata. Ainult yks laevnik pidas seda yritust(rontidest hoolimata) ohtlikuks, kuid teised naersid ja kysisid, et kas teed seda veel.
Yhe peatuse ajal otsustasin end maandada ja machetega natukene metsa teha. Olime mingi farmi juures ankrus kuna ilm oli halb. K6ndisin mooda mudast lehmarada ja imetlesin hiigelsuuri termiidipesi kui mingi tume volask mu nina all v2lkkiireid liigutusi tegema hakkas. Suur must madu. Hiljem imestati, et miks ma teda maha ei loonud. Noh, p6hjuseid oli mitmeid.
Kaamelis6it on ajav6it
Viimaks Guyaramerinis sain arsti juuures k2ia ja korraks Brasiiliasse p6igata, ent Gyjara-Mirimis veetsin ainult 2h, sest seal ei toimunud midagi. Brasiillased kasutavad ysna palju jalgrattaid, mis on positiivne. Guyaramerin on r2ige toostuskaupade ja narko meka. M6lemad suunatud neile erinevat v2rvi krussis juustega inimestele.
Peagi istusin Riberalta yhistaksole. Mingil hetkel lendas masinal juhipoolne tagumine ratas alt 2ra. Omap2rane. Mind j2ttis see juhus kylmaks. Aitasin juhul kadunud rehvi v6sast v2lja raiuda ja s6it j2tkus. M6ttetu linn j2llegi, eriti turistidele. Peale selle, et koht toodab suurtes kogustes brasiilia p2hkleid ei toimu seal mitte muffigi. Linnast avanes vinge vaade teisel pool Beni j6ge asuvatele metsadele, kus v6iks nii m6ndagi peidus olla, aga selva kylastamiseks on Boliivias paremaid alternatiive. Kohalike 6htune meelelahutus(peale seebikate vaatamise) on see, et s6idetakse x hulga motikate ja rollerite otsas ymber keskv2ljaku(s6brad/tuttavad k6rvuti) ja aetakse juttu. See k2ib nii noorte kui vanade kohta. J6in plazal kohvi ja n2gin samu inimesi must n korda moodumas. Tyypiline boliivia absurd.
J2rgmisel p2eval algas s6it Riberaltast Rurrenabaquesse. Start oli kena, aga siis hakkas sadama, millele j2rgnes eepiline v6itlus l2bi muda. Kell 11 alustasime ja kell 3 oosel otsustati paigale j22da, sest muda oli nii libe, et buss oli suurema osa ajast teega risti. Hommikul kell 7 tehti uus katse, kuid peale 30min vingerdamist uppusime lootusetult porri. Enamus rahvast kamandati v2lja, kus me 3h seenevihmas vahtisime, kuidas meie motoristid bussi all roomavad ja kirkadega/labidatega kaevavad. Tee oli blokeeritud ja l6puks kogunes ymberringi 4 veoautot ja 3 bussi, millest yks osutus sama firma nime kandvaks(Vaca Diez - Lehm Kymme, kuigi Vaca Veinte oleks kohasem). See 10 lehma j6ud aitaski meid v2lja, muidu oleks ilmselt 3h veel l2inud. S6iduk n2gi seest eemalet6ukav v2lja-paks kleepuv muda ummistas vahek2igu. Kokku oli seda tralli ca 30h ehk kestis 2x kauem kui kuiva ilmaga.
Peale seda perifeeriat oli Rurre t6tatud maa. Kohvikutest/baaridest kostis ka muud muusikat kui see kohutav r2uskav tilu-lilu, mida kohalikud kuulavad kui nad end oma ebahubastes sinise valgusega 6llekates segi kammivad. Sai ka kirjanust tarbida. Olgugi, et Boliiviast on v6rsunud maailmakirjanduse klassikat kirjutanud mehi, t2hendab libreria siin mingit prahihunnikut kustukummidest jalgpallideni. Kultuuri asemel on k6rb. Raamatuid ei myyda ega loeta ja need "raamatupoed" ja trykised on yks suur nali. Rurre n2eb k6vasti turismi ja on seet6ttu paremini varustatud nii inimeste kui materjalidega. Selle k6ige pahupool on tobedad turistid, kes tahavad loomi kiusata ja ekspluateerida. Kehvade savanni- ja metsatuure pakkuvate agentuuride ees on 66vastavad plakatid millel ilutsevad lolli ilmega gringod, kelle n2ost v6ib lugeda:"Vaata kuidas ma seda faking cockodrill´i piinan, v2gev kas pole!?!" Juudid k2ivad siin ebaseaduslikul jahil ja 6htuti ajavad s22stuagentuuride giidid baaris valgele lihale keelt k6rva. Ilmselt tehakse vahest ka natukene kokat ja sugu. 6nneks j2i mul k6ige hullem laaste n2gemata, sest 6iged loomav2ntsutajad vajuvad alles kuiva perioodi alguses kohale. Olgugi, et t2nap2eval on juba nii k6ik byrood kui ka turistid oma arust jube okoloogilised saavad isegi 10m anakondad pampas(m2rg savann) maha ja taha ja surevad maha.
Jaht Rohelises P6rgus
Kuna turism on sealse pargibyrokraatia yle m6istuse absurdseks ajanud(ma ei viitsi detailidesse laskuda) siis otsustasin ilma tobedalt palju raha maksmata iseseisvalt siseneda. Plaan oli minna San Jose kylasse, mis on pea ainus pargi territooriumil asuv suurem kogukond ja sealt edasi. Yletasin paadiga j6e ja s6itsin mikrobussiga 2h ylespoole Tumupasa kylla, mis asub kaitseala piiri l2hedal. Leidsin yles 31km pikkuse tee otsa San Josesse ja j2in selle k6rval v6sas pimedat ootama. 5km kaugusel pidi asuma pargivahtide kontrollpost. Kui t2ielik pimedus oli laskunud hakkasin liikuma. kohati tulid m6ned motikad, varjusin v6ssa(kohati v2ga j2rskudel n6lvadel) ja liikusin esimese osa teest lampi kasutamata. Kontrollpost oli, nagu oodatud, mehitamata. Kuna m2gine metsaveotee l6ikas sygavale parki,l2bi paksu metsa, sai k6iksugu loomade ja putukate pillerkaari nautida. Oosel on rohelises p6rgus teadagi hull pidu. Esiteks koht helendab igasugu fosforilendurite t6ttu, siis vihisevad lugematud nahkhiired j2rjepidevalt 15cm kauguselt otse n2o eest mooda(6nneks on neilradarid v2ga paigas ja lennu6nnetusi ei juhtu). K6igele lisandub kohati kurdistav sitikate saagimine(nagu keegi l6ikaks ketassaega lauajuppe). Oma panuse annavad liiga suured ooliblikad, kes sulle n2kku kinni lendavad, sest su otsa ees on latern. Puude vahel vilguvad kollased silmad. Yks v2iksemat m66tu metskass hyppas minu ees p66sast v2lja ja maandus keset teed. Vahtis mulle ca 15-20m kauguselt otsa natukene aega kuni ma metslase h22li tegin ja ta minema kihutasin. Ykskord tulistas oine San Jose r2ndur samal teel jaaguari, sest too j2litas teda. Hiljem kylast tagasi tulles liikus minust 30min - 1h taga pool perekond, kes samuti jaaguari n2gi.
Kuna oli vaja p2ris mitu laia oja(ehk v2ikest j6ge) yletada, ei j22nud need kollased silmad mul viimaseks, vaid n2gin yhte paari teisel pool vett mooda puud yles ronimas. Mingi v2ike kaiman l6i vist ka sulpsu. Kuna nendes j6gedes elavad mageveeraid, kelle myrgine ja muidu mikroobe t2is terav oga(mis l2bistavat ka 6hemaid saapaid) v6ib inimese halva 6nne korral v2ga mitmeks n2dalaks haiglasse saata ja veel pikemaks ajaks lombakaks teha(nagu oli juhtunud minu v66rustajaga San Joses), siis on parim vett l2bides roikaga vett h2irida, et rai eemale peletada. Seal metsas on yldse nii palju asju mis enamasti kyll ei juhtu, ent kui juhtuvad, on v2ga puine(selleni j6uame). Lehestikust kostis ka muidu raginat ja mets t6esti elas. Kuna olin alustanud kell 8 6htul, rada oli mudane ja m2gine ning kott kaalus ca 28kg(kaasa v6etud toidust) siis kell 4 hommikul olin t6esti unine,leidsin juhuslikult varem kasutatud laagripaiga(v2ga imelik, et see eksisteeris ja veel veidram, et mu vaist mind sinna juhatas, sest seda polnud teelt n2ha) ja puhkasin.
J2rgmisel p2eval j6udsin maailisse 400-aastat vanasse kylla, kus puudub endiselt nii elekter, levi, balloonides gaas ja vihmahooajal ka transport - yhes6naga dark medieval times sealse 500-800 elaniku jaoks. Kylav2ljaku asemel on karjamaa, k6ikjal kappavad ringi varssadega hobused, koht kubiseb tsitrusviljapuudest(mandarinid, apelsinid, greibid, sidrunid) ja magusad kypsed mangod, milliseid Euroopas veel n2htud ei ole, potsatavad puu otsast alla. Kultiveeritakse maisi, yucat ja erinevaid banaane. Pime paradiis, sest alates 19:30-st k2ib elu kyynalde, petroolleumi- ja taskulampide valguses kuni kell 21:00 p6hku poetakse. Syya keedetakse tulekoldel. Tumupasa, mis asub k6iges 31km kaugusel, naudib k6ike seda, mis San josel puudu, ent kahe kyla vaheline mudarada "elab" sootuks oma elu ja mingeid liine vedada v6i seda aastaringselt kasutamisk6lbulikuna hoida on kallis kuni v6imatu. Selles veendusin ma tagasiteel isegi.
J2rgmisel p2eval k6ndisin alla Tuichi j6e 22rde. P2rast m6ningast passimist kohtusin Hipolitoga, kohaliku yrgmehega, kes parve omab. Mul oli plaanis 5-8 p2eva yksinda mooda hyljatud rada l2bi metsa Apolosse(asub teisel pool parki) matkata. Hakkasid kooruma v6ikad detailid: esiteks on esimese p2eva jooksul vaja navigeerida yle erinevate radade(2 muud rada), millest yks l2heb Apolose, aga muud x suunas m2gedesse ja veid kasutatakse jahtimiseks. Kui esimeseks p2evaks giidi ei v6ta on 66 protsendise t6en2osusega kohe fucked. Isegi kui 6igele rajale j22da peab pidevalt kikivarvul olema. Esiteks olevat see suht umbes ja teiseks tuleb kohati yletada mingit v2iksemat j6ge 10-14 korda j2rjest(osaliselt mooda j6gesid liikudes ja neid pidevalt yletades on rada raske teiselt poolt leida). Kusagil 2. ja 3. p2eva vahel tulla mingi bambust t2is koht, kust l2biminek v6tvat v2hemalt 3h ja seal olla rada t2iesti kadunud. Apolo poolsel raja poolel on kaardil m2rgitud v2ikeseid kogukondi, kuid esimene neist olla mahaj2etud ja 2 ylej22nut Apolost kiviga visata - yhes6naga 80 protsendil rajast oled isolatsioonis. K6ige kroon on ohtlikud metssead. K6lab imelikult ja ongi, aga vastab t6ele. Kirjutage googlisse peccary ja vaadake j2rele. Agressiivne hord. Liiga kurjad, et neid kodustada, liiguvad 50-200 pealistes gruppides, soovad jahimehi(on olnud mitmeid intsidente), muidu n2rivad juuri, aga inimlihast 2ra ei ytle. Kohtades, kus neid ei kytita inimesi ei karda ja v2ga halva 6nne korral piiravad su sisse(teevad piiramis66nga). Mingite legendide kohaselt juurivad isegi selle puu yles, kuhu otsa sa roninud oled. See sigade osa oli mulle liiga palju informatsiooni, aga v2ga suur eksimisoht 66nestas oluliselt rohkem moraali. See on fakt, et need notsud on ohtlikumad kui mistahes jaaguar, aga sellised juhused on siiski v2ga harvad. Kui neile otsa koperdada kui p6rsad platsis on siis ryndavad sama kindlalt kui j22karud polaaruurijaid ehk enamasti.
Peale seda juttu oli esimene m6te veel minna ja ma maksin Hipolitole, et ta mu nendest jahiradadest mooda juhataks kuini Apolo rada alles j22b. Ma oleskingi ilmselt l2inud, kui pea viiekymnene lihaseline habemik poleks j2rsku hyyatanud:"Ma l2hen jahile!" Selle peale olid mu k6rvad automaatselt kikkis, sest see on kord nii, et Madidi on looduskaitseala, kus jahtimine on v2ga illegaalne ja v2ga kallis(kui seda ebaseaduslikult l2bi mingi agentuuri teha). San Jose elanikud, aga elavad pargi territooriumil ja neil on lubatud kasutada loodusressursse oma tarbeks ja mitte myygiks. Ilmselt ajendasin mina teda jahile minema, sest koos minuga oleks ta pidanud niikuinii yhe p2eva metsa marssima ja miks siis mitte pyss kaasa v6tta ja veel kaheks p2evaks j22da kui kyla karneval tulemas on? Pealegi selgus hiljem, et noorena oli ta k6va jahimees, kuid polnud v2idetavalt 10 viimast aastat selle teemaga tegelenud. Ma polnud kunagi jahil k2inud ja avanes p2ris suur privileeg. Mulle tundus, et jahiga piirdumine v6imaldab mul ilmselt enne surma p2ris mitu korda ka oma perekonda ja s6pru n2ha, millest ma v2ga huvitatud olin. Aga v2hemalt ma tean nyyd kus asub otsetee Walhallasse(see ei ole matk, vaid s6da).
R22kisin Hipolitoga l2bi. Lubasin aidata saaki kanda jms. Kaubad koos s6itsime tema karmi lihasetoo abil yle mollava Tuichi. Teisel kaldal oli tal mingi improviseeritud laager. Peale v2ikest refrescot l2ksime yhele ta kaootilistest p6llulappidest, kus kylvasime yucat ja koristasime natukene maisi. 6htul sain oma talupojamaitsele vastavalt keedetud yucat soolaga, mis mulle v2ga mokkamooda on.
Hommikul saabus l6busa habemiku 15-aastane poeg kokalehtede, alkoholi ja sigarettidega(boliivia p6hiproviant). J2tsin k6ik ebavajaliku laagrisse, Hipolito t6mbas mingile kartulikotile puukoorest rihmad ymber ja l2ksime! Meie peamine sihtm2rk oli marimono ehk spidermonkey, aga yldiselt k6ik mis tulel kypsetada k6lbab.
Hakkasime minema. Mina ja Sonny tegime raja s2ilimise ja mugavama tagasituleku nimel machetedega metsa. Hipolito k6ndis pyssiga ees. Yletasime j6gesid ja tegime paar kokapeatust. Veel enne kui laagrisse j6udsime k2is hull k2rakas. Hipolito, kes meist ette jooksnud oli poordus m6ne aja p2rast tagasi. Oli olnud loom, kes oli nyyd haavatud, kuid mitte piisavalt. Tema tuleraud oli yleni roostes ja pooleldi katkine vana pyss, mis haavleid pritsis. Sihik puudus(ma ei pea silmas optilist sihikut:). Oomaja asus yhe j6e kohal kynkal. Pyydsim kala, kasisime end, tegime l6ket ja s6ime yucat. Oosel mingi tapiir laamendas natukene eemal metsas - puud langesid ja hommikul oli j6e 22res j2lgi.
J2rgmisel hommikul j2tsime telgid yles/asjad maha ja v6tsime uue suuna yles m2gede poole. Tegu oli mingi ylivana kadunud rajaga ja kohati tundus, et tungime lihtsalt l2bi metsa. Madidi n2ol ei ole tegemist cloud foresti(selva alta), vaid enamus sest on submontain amazonian rainforest. Sel p2eval sai metsikuid puuvilju proovida(shokolaadivilja, sidruneid jms), Uña de Gato(kassikyys) v22dist destilleeritud ja raviva toimega vett juua(seda on rikkalikult ja just see p22stab kui kuivaperioodil metsas janusse surema hakkad). Mulle n2idati ka kurikuulsate m2gisigade(Chancho del Monte) "jalaj2lgi" - n2gi v2lja nagu oleks pataljon s6dureid kolonnis m2est yles marssinud, tundus, et nende tekitatud rada oli palju selgem kui meie oma.
Jahi j2rgmine k6makas saatis teispoolsusesse "metsiku kana"(pollo silvestre) ehk mingi suure musta juraka linnu v2geva punase nokaga. Umbes nagu metsis. Kitkusime natukene m6rvapaigal ja laip lendas mu kotti. Syndmuspaigale j2i vana hea sitt ja sulepuru. Liikusime edasi ja peale j2lki mudast t6usu puhkasime m2eharjal. Hipolito tegi oma tavap2raseid ahvih22li ja enn2e imet-vastati. Kusjuures isegi vihmametsas on loomade leidmine kohati v2ga keeruline. Meie jahimaadel ei asunud mingeid suuri ahvikolooniaid. Paari ahvi leidmine selliselt territooriumilt on ilma nendega suhtlemata jube keeruline. Olin ysna yllatunud.
Puhkus l2bi, algasid tapatalgud. Ma j2in teistest natuken maha, kuna ei tahtnud oma kohmaka liikumisega liigselt ragistada. U 15 min jooksul k2is kauguses 3 k2rakat. Eksisin rajalt ja ronisin mudasest j2rsakust mooda taimestikku yles. Pilt oli j2rgmine: Sonny ja Hipolito kykitasid m2eharjal, kaks sysimusta ahvi lebasid elutult maas ja kolmas, keda haavlid raskelt vigastanud olid, oli v22te kasutades yhe puutyve kylge oksa t6mmatud. Mind puudutasid p2rdiku ainiti vaatavad silmad samal ajal kui ta keha hapniku p2rast v6itles ja hinge vaakus. Palusin, et kytt talle pyssiga p2he k6va obaduse annaks. Seda ei juhtunud. M6ni hetk hiljem, kui ahv enam ei hinganud, seoti ta lahti. Siis aga vallandas loom sygava ohke, hingates sisse-v2lja. Soovitasin uuesti ja tungivalt p2rdiku piinad loogiga l6petada, mille peale habemik talle l6puks mingi roikaga kuklasse lajatas. Mul oli natukene kahju, et esimesed kohatud "v2ikesed inimesed" hunnik laipu olema pidi.
2mblikahvid kaalusid ca 8 kg, nende sabad olid pikad ja tugevad ning karv meenutas synteetikat. Yhe neist t6stsime minu kotti linnu juurde ja t2pselt nagu arvatud t6mbas Hipolito kahele ylej22nud ahvile lihtsalt sangad/rihmad ymber, et neid seljas kanda saaks.
Selva ayuda(selva aitab): alustades sellega, et arvestatav osa kaasaegses meditsiinis kasutatavatest ravimitest vihmametsa taimede baasil toodetakse ja l6petades sellega, et yks mees machetega suudab seal ilma muu varustuseta ja k6rvalise abita teoreetiliselt elada. Ma lugesin hiljuti Rurres Yossi Ghinsbergi raamatut tema seiklustest 20 p2eva jooksul, mil ta samas pargis eksinud oli.
desert demons of the dunes
La Santisima Trinidad: s6it Beni troopilisse pealinna
Kirjutan natukene Boliivia tyypilisest ehk pikkadest ja seiklusrikastest bussis6itudest enneolematult kehvadel teedel, Trinidadist ja niisama olmest.
Peale Mapirist lahkumist s6itsin paadiga Guanaysse, sealt paar tundi edasi Caranavisse, kuhu olin sunnitud oobima j22ma, kuna busse sel kellaajal enam ei l2inud. J2rgmisel 6htul peale pikka ootamist istusin k6rgep6hjalisse Volvo poolt spetsiaalselt boliivia tingimuste jaoks toodetud flotasse(kaugbussid) ja v6tsime kursi San Borjale(ca 10 000 elanikuga amazonase linnake). 6htul poole kaheksast kuni hommikul poole kuueni sai loksutud ja keerutatud, ent bussist v2lja astudes leidsin eest kuuma madalmaa. Selgus, et on Boliivia uue konstitutsiooni referendumi p2ev ja linn on t2itsa surnud. Ykski transporivahend ei liigu ja enamus ettev6tteid on suletud. Olin Caranavis enne bussis6itu tuttavaks saanud yhe yksinda reisiva pea keskealise prantslannaga, kes soovis samuti Trinidadi minna, et natukene mooda j6ge s6ita. Temaga veetsingi selle letargilise ja higise p2eva mooda San Borjat ringi jalutades. Ta tootab Air Franceis ja r22kis adekvaatselt nii inglise kui hispaania keelt, seega oli suhtlus barj22rivaba.
Meie hosteli emand oli paks p2evad l2bi v6rkkiiges aelev tyytu seebiooperi-klatshimoor. 6htul oli linnas k6va pidu orkestrite ja diskodega.
J2rgmisel p2eval l2ksime Trinidadi bussi peale, ent ma olin otsustanud kylastada turistidevaba Biosferica del Beni rahvusparki San Borja l2hedal ja hyppasin peale 2-tunnist s6itu bussist v2lja. Oli teada, et park on v2hekylastatud ja veits anonyymne, kuid seda, et kogu koht ihuyksinda minu p2ralt olema saab, ei oleks kuidagi oodata osanud. Olukord oli j2rgmine: tolmuse kruustaee 22res(tegelikult rohkem savitee) keset savanni asus 80ndatel ehitatud kompleks, mis koosnes ca 8 hoonest ja teenis nii pargivahtide kontorina, uurimiskeskusena kui majutuskohana kylastajatele. Kurb t6de oli aga see, et k6ik need hooned olid mahaj2etud ja hyljatud ning kusagil polnud hingelistki. Koht n2gi metsik v2lja:rohtukasvanud, majakesed t2is paksu tolmu ja kuivanud puulehti, toolid laudade peal. Isegi pargivahtide kontor j2ttis mulje, et seal pole keegi juba 6ige kaua aega k2inud. Justkui stseen mingist b-kategooria monster-6udukast kus 18-meetrine sucuri(anaconda gigante) on juba kaua aega tagasi k6ik bioloogid ja vahid nahka pannud. Mul avaneb varsti v6imalus peale nende kuulsate roosade delfiinide ka ilmselt selle elukaga koos ujuda. Kahjuks tema ei p22sta uppujaid, vaid vastupidi uputab oma ohvrid.
Ma teadsin, et kui pool tundi kuni tund 6iges suunas minna siis peaks Laguna Normandiani j6udma, kus elavad 400 nahatoosturi k2est paastetud haruldast musta caimani, anakondad ja kirevad linnud. Sekundaarne vihmamets on pargist 4h ja primaarne 8h matkata. Kuna siin ulatuvad p2evased temperatuurid 33 kraadini varjus ja end p2ikesele paljastada on puhas surm siis see v6ttis esialgu hoogu maha, ent hilisema otsimise peale ei leidnud ma savanni k6rgest rohust yhtegi konkreetsemat rada.
L2heduses pidi asuma indiaanikyla Totaizal. Kuna oli plaanis ka seda kylastada siis l2ksin tagasi maanteele ja loivasin l2hima ranchoni, kus mulle selgitati kus kyla asub. Muuhulgas sain teada, et pargivahid on v2ga harva kohal ja enamus neist on yldse Madidi parki yle kolinud. Vedasin end tagasi unustatud keskusesse ja leidsin eest kusagilt savannist kohale ratsutanud koguka vuntsidega rancherost semi-kauboi oma perekonnaga. Karjakasvataja n2itas n2puga mis suunas laguun asub ja lahkus. Yritasin uuesti laguuni poole liikuda ymber karjaaedade, kuid kord oli mingi soo vastas siis mingi p66sastik, rinnuni rohi ja rada ei leidnud ma endiselt. Lahkusin pargist ja seadsin sammud Totaizali kogukonna poole. Leidsin eest ysna tavalise kyla. Mingeid paljaste pepude ja odadega p2rismaalasi n2ha ei olnud. Oli lihtsalt mingi hulk elanikke, kel on indiaanijuured. Sellest kui mingi x kylamees myrgise taimega kala pyyda m2letab ja keegi g mees vahest vibuga mingi ahvi puu otsast alla laseb on v2he, sest enamus inimesi s6idab motorolleritega, kasvatab t6en2oliselt karja ja pyyab kala 6ngega. Pole kerge leida mowglisid isegi siin Amazonases.
Siiski eksisteerib sygaval metsades ka veel t6elisi jahimeestest ja korilastest nomaadide kogukondi, ent tavaliselt kui tsivilisatsioon(v6i selle liikmed) neid konfronteerib siis t6mbuvad nad veel sygavamale padrikusse. Neid kogukondi kylastada on ilmselt kallis ja keeruline. Teine stsenaarium on see, et turistide ylekylluse all kannatavates kohtades v6tavad kohalikud end poolpaljaks, loovad trummi ja tantsivad kylalistele, kes iga hinna eest traditsioonilist kyla n2ha tahavad, raha eest muidugi.
Kuigi ma ei saavutanud oma eesm2rke, ei olnud see maailma l6pp, sest pikemas perspektiivis pidin ma niikuinii Trinidadi j6udma ja see oli lihtsalt katse tee peal lebavaid vaatamisv22rsusi kaeda, mis eba6nnestus. Biosferica del Beni koimpleksi kylastamine oli siiski v2ga meeldej22v. Elada saaks seal ka yksinda vabalt, ent kuna savann on metsast ysna kaugel siis pole seal eriti m6tet aega viita.
Samal p2eval asusin ootama liiklusvahendit, mis mu Trinidadi edasi viiks. Kell oli siis 12 p2eval. Moodus 23 h enne kui j2rgmine buss tuli. Oosel ehmatasin kodusigu, sest neil paistab 6ige kehv n2gemine olevat, seda eriti siinsetel kottpimedatel oodel.
Hommikul istusin bussi, mis peale paaritunnist s6itu katki l2ks. Rehv vahetati 2ra. S6it j2tkus ja akna taga vohasid liaanid ning lendasid papagoid. Siis kordus kogu parandusprotsess. Rahvas oli juba natukene pahane, sest kuumal p2eval oli seisvas bussis hull saun ja tee22res polnud p2ikese eest kuhugi varjuda. L6puks j6udsime siiski San Ignacio de Moxosesse, mis on jesuiitide poolt rajatud kena koloniaalkyla. Kiired poesk2igud ja s6it algas uuesti, kuid seekord j6udis kesta vaid 5 min, enne kui rehvid kuhugi kinni kiilusid. Olin juba etten2gelikult palunud k6rgematelt j6ududelt, et kui see juhtuma peab siis juhtugu San Ignacios, mitte mingil p6llul. Reisijate m66t sai t2is ja toimus pikk arutelu kuidas edasi minna. Mingi j6ukamate santacruzlaste grupp tellis v2ikelennukiga charterlennu(boliivias tavaline ja suhteliselt taskukohane). Yldiselt tuli kaua oodata, enne kui mingi camion(suur kastiauto) kohale organiseeriti. Rahvas laitis selle maha, kuid mina ja 2 naist otsustasime sellega edasi s6ita. T2itsa tore semi-safari. Kuigi ma ei viitsinud end u 5 p2eva jooksul enne Mapiri matka pesta ega teinud ka seda selle jooksul, ei tundnud ma end l6pus v2ga r2pasena. Peale Trinidadi j6udmist oli mu ihu kaetud ylikleepuva kuivanud higi ja tolmu seguga, olin erakordselt ebapuhas.
Triny(kohalik hellitusnimi) on 14 kraadi ekvaatorist ning keset 86 000 elanikuga linna ilutseb massiivne troopiline peav2ljak. Kuna enamus t2navaid v2ljaspool p2ris kesklinna ei ole asfalteeritud siis on siin kas v2ga tolmune v6i jube mudane. Vahest isegi m6lema kombo. Turiste p6him6tteliselt ei ole. T2navad on vallutanud ziljonid mopeedid, tsiklid, krossimotikat, endurod, atvd ja v6rrid. Natukene on neljaveolisi ja ka tavalisi s6iduautosid. Varajases teismeeas plikadel on pisikesed atvd ja suurtel poistel suured pillid. Kohati on yhel motol terve perekond(3-4 inimest on tavaline) ja on verinoori juhte. Tavalist kuudiga mototaksot siin vist polegi, vaid istud lihtsalt mingile kaherattalisele teiseks. Kiivrit ei kanna absoluutselt mitte keegi.
Homme 6htul hiivab kapten/motorist loodetavasti ankru ja algab viimaks reis(v2hemalt p2evase hilinemisega nagu alati) v2iksemat sorti kauba/j6elaeval mis viib mu u 5 p2eva jooksul(hea ilma korral liigume nii p2eval kui ool) yle 1000 km p6hjapoole(ekvaatorile l2hemale) mooda yhte amazonase suurematest haruj6gedest(Mamore). Aguirre, Jumala viha stiilis v2ike seiklus yksildasse ja mystilisse Amazonasesse. Mina olen ainus reisija(+ meeskond muidugi) ja tegu on v2ikse alusega nende v6rkkiigedekke t2is kauba- ja reisilaevadega v6rreldes, mis n2iteks Amazonast ennast v2isavad. Mul pole enam kuigi palju aega j22nud, kuid tegemist on kohustusliku j6esafariga, sest Amazonast ei ole ilma pika j6ereisita v6imalik v22riliselt kylastada.
Praeguse seisuga on j2rgmised planid trans-Madidi dshunglimatk(u 8 p2eva), Yunga Cruz(siinsetest inkaradadest k6ige raskem, peamiselt andid, aga k6rgemat vihmametsa samuti, u 5 p2eva) ja kas palentoloogiapark Torotoro(dinosauruste j2ljed, varemed ja vampiirnahkhiirte koobaste kylastused) v6i matk yle Salar de Coipasa(viimati oli soolaj2rvel ysna mitme cm paksune veekiht, mis teeb telkimise kas v2ga ebameeldivaks v6i yldse v6imatuks, aga martsi alguses on ehk kuivem).
Che pentagramm otsa ees tolmusel bussil.
V2hemalt Peruus ja Boliivias serveeritakse refresco(pea igasugune karastusjook) tihti kilekottidesse, sama k2ib kohati ka seaprae kohta kui see kaasa osta. P2rast on hea seda bussis s6rmedega nosida.
S6it banaaniautoga mooda kohutavaid kuivanud mudast roopaid. Mul oli hea vaade, sest seisin kasti seinade vahele lykatud lauajuppidel ning mu jalad olid auto kabiini katusega u samal k6rgusel.
Enamus rahvast keeldus asendusautoga s6itmast ettek22ndel, et inimesi ei tohi vedada nagu sigu.
Kuskilt tee22rsest kraavist tiriti v2lja yks ysna kopsakas kilpkonn.
45 kraadises bussis(mida parasjagu kusagil p2rap6rgus remonditakse) higist leemendamas.
Remont nr 2.
Boliivia perekond yhe j6e 22res, kelle katuse alla hulk reisijaid p2ikesevarju tungis.
Amazonase savannilehmad.
Evo Morales(Boliivia armastatud ja vihatud president) on eesel.
Trinidadi 2008 a. Kauneima koduaia konkursi v6itja.
Auv22rne II koht. Suursoo koduaiaas.
On tavalised toolid ja on krokodillitoolid. Humanoididest lambivarje ja reptiilidest toolikatteid.
Trinidadi lahtised kanalisatsioonid, kus kohalikud boamaod vahest ujuda armastavad. Need rentslid on k6ige ideaalsemks sigimispaigaks dengue palavikku levitavatele moskiitodele, kellest praegu puudust pole. 6nneks vallutavad Trinidadi taeva oosel nahkhiirte eskadrillid, kelle sidinat on k6ikjal kuulda.
P2evane p2ike on vahest nii p6letav ja kuumus jalustniitev.
Trinidadi migratsiooniametis on kah k6vasid k2rpeid tehtud. Sedapuhku remondikulude arvelt.
Peale Mapirist lahkumist s6itsin paadiga Guanaysse, sealt paar tundi edasi Caranavisse, kuhu olin sunnitud oobima j22ma, kuna busse sel kellaajal enam ei l2inud. J2rgmisel 6htul peale pikka ootamist istusin k6rgep6hjalisse Volvo poolt spetsiaalselt boliivia tingimuste jaoks toodetud flotasse(kaugbussid) ja v6tsime kursi San Borjale(ca 10 000 elanikuga amazonase linnake). 6htul poole kaheksast kuni hommikul poole kuueni sai loksutud ja keerutatud, ent bussist v2lja astudes leidsin eest kuuma madalmaa. Selgus, et on Boliivia uue konstitutsiooni referendumi p2ev ja linn on t2itsa surnud. Ykski transporivahend ei liigu ja enamus ettev6tteid on suletud. Olin Caranavis enne bussis6itu tuttavaks saanud yhe yksinda reisiva pea keskealise prantslannaga, kes soovis samuti Trinidadi minna, et natukene mooda j6ge s6ita. Temaga veetsingi selle letargilise ja higise p2eva mooda San Borjat ringi jalutades. Ta tootab Air Franceis ja r22kis adekvaatselt nii inglise kui hispaania keelt, seega oli suhtlus barj22rivaba.
Meie hosteli emand oli paks p2evad l2bi v6rkkiiges aelev tyytu seebiooperi-klatshimoor. 6htul oli linnas k6va pidu orkestrite ja diskodega.
J2rgmisel p2eval l2ksime Trinidadi bussi peale, ent ma olin otsustanud kylastada turistidevaba Biosferica del Beni rahvusparki San Borja l2hedal ja hyppasin peale 2-tunnist s6itu bussist v2lja. Oli teada, et park on v2hekylastatud ja veits anonyymne, kuid seda, et kogu koht ihuyksinda minu p2ralt olema saab, ei oleks kuidagi oodata osanud. Olukord oli j2rgmine: tolmuse kruustaee 22res(tegelikult rohkem savitee) keset savanni asus 80ndatel ehitatud kompleks, mis koosnes ca 8 hoonest ja teenis nii pargivahtide kontorina, uurimiskeskusena kui majutuskohana kylastajatele. Kurb t6de oli aga see, et k6ik need hooned olid mahaj2etud ja hyljatud ning kusagil polnud hingelistki. Koht n2gi metsik v2lja:rohtukasvanud, majakesed t2is paksu tolmu ja kuivanud puulehti, toolid laudade peal. Isegi pargivahtide kontor j2ttis mulje, et seal pole keegi juba 6ige kaua aega k2inud. Justkui stseen mingist b-kategooria monster-6udukast kus 18-meetrine sucuri(anaconda gigante) on juba kaua aega tagasi k6ik bioloogid ja vahid nahka pannud. Mul avaneb varsti v6imalus peale nende kuulsate roosade delfiinide ka ilmselt selle elukaga koos ujuda. Kahjuks tema ei p22sta uppujaid, vaid vastupidi uputab oma ohvrid.
Ma teadsin, et kui pool tundi kuni tund 6iges suunas minna siis peaks Laguna Normandiani j6udma, kus elavad 400 nahatoosturi k2est paastetud haruldast musta caimani, anakondad ja kirevad linnud. Sekundaarne vihmamets on pargist 4h ja primaarne 8h matkata. Kuna siin ulatuvad p2evased temperatuurid 33 kraadini varjus ja end p2ikesele paljastada on puhas surm siis see v6ttis esialgu hoogu maha, ent hilisema otsimise peale ei leidnud ma savanni k6rgest rohust yhtegi konkreetsemat rada.
L2heduses pidi asuma indiaanikyla Totaizal. Kuna oli plaanis ka seda kylastada siis l2ksin tagasi maanteele ja loivasin l2hima ranchoni, kus mulle selgitati kus kyla asub. Muuhulgas sain teada, et pargivahid on v2ga harva kohal ja enamus neist on yldse Madidi parki yle kolinud. Vedasin end tagasi unustatud keskusesse ja leidsin eest kusagilt savannist kohale ratsutanud koguka vuntsidega rancherost semi-kauboi oma perekonnaga. Karjakasvataja n2itas n2puga mis suunas laguun asub ja lahkus. Yritasin uuesti laguuni poole liikuda ymber karjaaedade, kuid kord oli mingi soo vastas siis mingi p66sastik, rinnuni rohi ja rada ei leidnud ma endiselt. Lahkusin pargist ja seadsin sammud Totaizali kogukonna poole. Leidsin eest ysna tavalise kyla. Mingeid paljaste pepude ja odadega p2rismaalasi n2ha ei olnud. Oli lihtsalt mingi hulk elanikke, kel on indiaanijuured. Sellest kui mingi x kylamees myrgise taimega kala pyyda m2letab ja keegi g mees vahest vibuga mingi ahvi puu otsast alla laseb on v2he, sest enamus inimesi s6idab motorolleritega, kasvatab t6en2oliselt karja ja pyyab kala 6ngega. Pole kerge leida mowglisid isegi siin Amazonases.
Siiski eksisteerib sygaval metsades ka veel t6elisi jahimeestest ja korilastest nomaadide kogukondi, ent tavaliselt kui tsivilisatsioon(v6i selle liikmed) neid konfronteerib siis t6mbuvad nad veel sygavamale padrikusse. Neid kogukondi kylastada on ilmselt kallis ja keeruline. Teine stsenaarium on see, et turistide ylekylluse all kannatavates kohtades v6tavad kohalikud end poolpaljaks, loovad trummi ja tantsivad kylalistele, kes iga hinna eest traditsioonilist kyla n2ha tahavad, raha eest muidugi.
Kuigi ma ei saavutanud oma eesm2rke, ei olnud see maailma l6pp, sest pikemas perspektiivis pidin ma niikuinii Trinidadi j6udma ja see oli lihtsalt katse tee peal lebavaid vaatamisv22rsusi kaeda, mis eba6nnestus. Biosferica del Beni koimpleksi kylastamine oli siiski v2ga meeldej22v. Elada saaks seal ka yksinda vabalt, ent kuna savann on metsast ysna kaugel siis pole seal eriti m6tet aega viita.
Samal p2eval asusin ootama liiklusvahendit, mis mu Trinidadi edasi viiks. Kell oli siis 12 p2eval. Moodus 23 h enne kui j2rgmine buss tuli. Oosel ehmatasin kodusigu, sest neil paistab 6ige kehv n2gemine olevat, seda eriti siinsetel kottpimedatel oodel.
Hommikul istusin bussi, mis peale paaritunnist s6itu katki l2ks. Rehv vahetati 2ra. S6it j2tkus ja akna taga vohasid liaanid ning lendasid papagoid. Siis kordus kogu parandusprotsess. Rahvas oli juba natukene pahane, sest kuumal p2eval oli seisvas bussis hull saun ja tee22res polnud p2ikese eest kuhugi varjuda. L6puks j6udsime siiski San Ignacio de Moxosesse, mis on jesuiitide poolt rajatud kena koloniaalkyla. Kiired poesk2igud ja s6it algas uuesti, kuid seekord j6udis kesta vaid 5 min, enne kui rehvid kuhugi kinni kiilusid. Olin juba etten2gelikult palunud k6rgematelt j6ududelt, et kui see juhtuma peab siis juhtugu San Ignacios, mitte mingil p6llul. Reisijate m66t sai t2is ja toimus pikk arutelu kuidas edasi minna. Mingi j6ukamate santacruzlaste grupp tellis v2ikelennukiga charterlennu(boliivias tavaline ja suhteliselt taskukohane). Yldiselt tuli kaua oodata, enne kui mingi camion(suur kastiauto) kohale organiseeriti. Rahvas laitis selle maha, kuid mina ja 2 naist otsustasime sellega edasi s6ita. T2itsa tore semi-safari. Kuigi ma ei viitsinud end u 5 p2eva jooksul enne Mapiri matka pesta ega teinud ka seda selle jooksul, ei tundnud ma end l6pus v2ga r2pasena. Peale Trinidadi j6udmist oli mu ihu kaetud ylikleepuva kuivanud higi ja tolmu seguga, olin erakordselt ebapuhas.
Triny(kohalik hellitusnimi) on 14 kraadi ekvaatorist ning keset 86 000 elanikuga linna ilutseb massiivne troopiline peav2ljak. Kuna enamus t2navaid v2ljaspool p2ris kesklinna ei ole asfalteeritud siis on siin kas v2ga tolmune v6i jube mudane. Vahest isegi m6lema kombo. Turiste p6him6tteliselt ei ole. T2navad on vallutanud ziljonid mopeedid, tsiklid, krossimotikat, endurod, atvd ja v6rrid. Natukene on neljaveolisi ja ka tavalisi s6iduautosid. Varajases teismeeas plikadel on pisikesed atvd ja suurtel poistel suured pillid. Kohati on yhel motol terve perekond(3-4 inimest on tavaline) ja on verinoori juhte. Tavalist kuudiga mototaksot siin vist polegi, vaid istud lihtsalt mingile kaherattalisele teiseks. Kiivrit ei kanna absoluutselt mitte keegi.
Homme 6htul hiivab kapten/motorist loodetavasti ankru ja algab viimaks reis(v2hemalt p2evase hilinemisega nagu alati) v2iksemat sorti kauba/j6elaeval mis viib mu u 5 p2eva jooksul(hea ilma korral liigume nii p2eval kui ool) yle 1000 km p6hjapoole(ekvaatorile l2hemale) mooda yhte amazonase suurematest haruj6gedest(Mamore). Aguirre, Jumala viha stiilis v2ike seiklus yksildasse ja mystilisse Amazonasesse. Mina olen ainus reisija(+ meeskond muidugi) ja tegu on v2ikse alusega nende v6rkkiigedekke t2is kauba- ja reisilaevadega v6rreldes, mis n2iteks Amazonast ennast v2isavad. Mul pole enam kuigi palju aega j22nud, kuid tegemist on kohustusliku j6esafariga, sest Amazonast ei ole ilma pika j6ereisita v6imalik v22riliselt kylastada.
Praeguse seisuga on j2rgmised planid trans-Madidi dshunglimatk(u 8 p2eva), Yunga Cruz(siinsetest inkaradadest k6ige raskem, peamiselt andid, aga k6rgemat vihmametsa samuti, u 5 p2eva) ja kas palentoloogiapark Torotoro(dinosauruste j2ljed, varemed ja vampiirnahkhiirte koobaste kylastused) v6i matk yle Salar de Coipasa(viimati oli soolaj2rvel ysna mitme cm paksune veekiht, mis teeb telkimise kas v2ga ebameeldivaks v6i yldse v6imatuks, aga martsi alguses on ehk kuivem).
Che pentagramm otsa ees tolmusel bussil.
V2hemalt Peruus ja Boliivias serveeritakse refresco(pea igasugune karastusjook) tihti kilekottidesse, sama k2ib kohati ka seaprae kohta kui see kaasa osta. P2rast on hea seda bussis s6rmedega nosida.
S6it banaaniautoga mooda kohutavaid kuivanud mudast roopaid. Mul oli hea vaade, sest seisin kasti seinade vahele lykatud lauajuppidel ning mu jalad olid auto kabiini katusega u samal k6rgusel.
Enamus rahvast keeldus asendusautoga s6itmast ettek22ndel, et inimesi ei tohi vedada nagu sigu.
Kuskilt tee22rsest kraavist tiriti v2lja yks ysna kopsakas kilpkonn.
45 kraadises bussis(mida parasjagu kusagil p2rap6rgus remonditakse) higist leemendamas.
Remont nr 2.
Boliivia perekond yhe j6e 22res, kelle katuse alla hulk reisijaid p2ikesevarju tungis.
Amazonase savannilehmad.
Evo Morales(Boliivia armastatud ja vihatud president) on eesel.
Trinidadi 2008 a. Kauneima koduaia konkursi v6itja.
Auv22rne II koht. Suursoo koduaiaas.
On tavalised toolid ja on krokodillitoolid. Humanoididest lambivarje ja reptiilidest toolikatteid.
Trinidadi lahtised kanalisatsioonid, kus kohalikud boamaod vahest ujuda armastavad. Need rentslid on k6ige ideaalsemks sigimispaigaks dengue palavikku levitavatele moskiitodele, kellest praegu puudust pole. 6nneks vallutavad Trinidadi taeva oosel nahkhiirte eskadrillid, kelle sidinat on k6ikjal kuulda.
P2evane p2ike on vahest nii p6letav ja kuumus jalustniitev.
Trinidadi migratsiooniametis on kah k6vasid k2rpeid tehtud. Sedapuhku remondikulude arvelt.
El camino de Mapiri - un sendero brutal
Mahaj2etud ja peaaegu unustatud rada Ingenio ja Mapiri kylade vahel on praeguseks hetkeks v6tnud yrgse inimese ja vihmametsa vahelise j6uproovi m66tmed. Kogu eelmise aasta jooksul kylastas rada 20 turisti. Eelmine grupp enne mind l2bis raja kahe kuu eest ja vihmaperioodil on taimestik varustatud pea piiramatu hulga veega.
Pole m6tet asja ilustada - see oli ysna 6udne, aga rahuldustpakkuv ja p6nev kogemus. 6nneks ma tean millal ma suren, nii et ma ei kartnud poolfataalseid 6nnetusi. See t2hendaks keset rada(kust m6rvarliku tempoga sammudes on kummalegi poole isolatsioonist v2lja 2-3 p2eva) endale machetega jalga loomist, myrgitust, 2kilist haigushoogu, maohammustust v6i luumurdu.
T2ielik fenomen on kohalike kiskjahirm. Mult on kysitud kymneid kordi enne ja peale raja l2bimist, et kuidas sa julged yksi minna kui kogu tee kubiseb karudest, puumadest ja jaaguaridest. Lisaks lood juhtumistest, kus karud olla karjuseid murdnud ja jaaguarid kaevureid kr6mpsutanud. Ma ei saa sellest hirmust sugugi aru kuna ka meie metsad on igast elukaid t2is ega ole keegi kunagi sellep2rast metsa minemata j2tnud. Teiseks pole Wikipedia andmetel registreeritud yhtegi intsidenti, kus andide karu rynnak oleks kellegi humanoidi surmaga l6ppenud. Puine on muidugi kui emakaru poegadega vastu juhtub tulema, aga see t6en2osus on yliv2ike, sest yldiselt loomad teavad kus sina oled, aga sina ei tea kus nemad on. Sellega seoses tuleb Kivir2hki ussis6nade raamatust meelde see talupoegade metsahirm ja kui tobe see on.
Ajaloo kohta: legendaarne El Dorado ei asu tegelikult Peruus, vaid hoopis Boliivias. Boliivia Beni regioonist on konkistadoorid seda ka otsinud, kuna seal arvati elavat muistne ja v6imas h6im, keda inkadelgi alistada ei 6nnestunud. See iidne tsivilisatsioon on nyydseks arheoloogilise kinnituse leidnud. Asjale lisab jumet see, et see rahvas rajas Beni vihmametsadesse midagi v2ga peruu Nazca joonte sarnast - antropomorfsed figuurid, mis on kuni 2 km pikad. Seda tehti rajades irrigatsioonikanaleid, et p6llumaad aastaringselt kasutada saaks st vihmaperioodi yleujutuste v2ltimiseks p6ldudel. El Dorado t6eline nimi on Paititi(la ciudad perdida). Ja seda Paititit on erinevad ekspeditsioonid ka Mapiri l2hedalt otsinud.
Lisaks sellele avaldas prantsuse-kanada v2ljar2ndajast maailma merede vallutaja Luis Demers(kes on ka Mapiri raja korduvalt yksi l2binud) mulle, et rajalt paar p2eva x suunas metsa matkates leiab 50-ndatel aastatel mahaj2etud kyla. Kummituskyla keset paksu dshunglit on salap2rane v2rk. Selle kylastamine oleks aga muidugi oi kui keeruline. Enamus kohalikel pole sellest aimugi, veel v2hem oskab keegi sinna tegelikult minna ja radu ilmselt enam pole.
Luis juhatab Residencial Soratat ehk kahe vana saksa perekonna (Gynther ja Richter) h22rberit Soratas, kus nyyd asub kylalistemaja ja veel milline! Need perekonnad parandasid seda vana inkade kaubateed ja kasutasid 50-ndateni samuti kaubateena oma Yungades asuvate istanduste saaduste veoks.
Kuulsin ka seda, et mu vana v66rustaja hull argentiinlane Enrique tahab Minascapas "k6ike" kylvata, istutada ja kultiveerida. Kahjuks ka riisi, mis pole seal ilmselt parim.
Tagasi teema juurde:
1. p2ev. Peale Ingenio kylast lahkumist varahommikul yletasin p2eva jooksul erinevaid kurusid ca 4000m peal. Inkasillutis oli kohati lausa fantastiline - mugav ja ilus. Kohtusin ka lehmakarjadega, kes mind pikka aega ysna sihip2raselt j2litasid. 6htupoolikul n2gin l2hedalt koiotisarnast zorro andinot ehk andide rebast. Maski ja m66ka tal ei olnud, ainult mingi suur kont suus.
2.p2ev. Hommikupoolikul j6udisn vihmasajus Mapiri rajal domineerivale m2eharjale. P2rastl6unal saabusin Tolapampasse, kus asub see 1895 a. ehitatud maja. Sealt paar tundi edasi algas juba vihmamets. 6htupoolikul sain juba k6vasti roomamist harjutada ja vettida.
3. p2ev. K6ige karmim vihmane dshunglip2ev. T2is tuntud roomamist ja vettimust. Olgugi, et kogu rada laskub u 3000m, on selle jooksul aukartust2ratav hulk t6use. Kuna ei tule minna mitte l2bi oru vaid yle m2eharjade siis lisab see asjale ainult vyrtsi. Need no tunnelid on h2marad ja madalad, t2is vett(ka voolavat) ja muda ning kaetud puujuurte ja muu paksu taimestikuga. Samas on need ka paljudes kohtades t2iesti umbekasvanud, nii et tuleb kohati v2ga sygavalt rajalt yles ronida ja ummistunid l6ikude k6rvalt ymber minna. Muulaga pole sellel rajal juba ammu enam midagi teha. Yungade m2gede n6lvad on kohati kohutavalt j2rsud ja kuna rada jookseb osaliselt ka mooda vegetatsiooni st on rajatud liivale mitte kaljule siis esines paar rajalt allakukkumist, kus ma rippusin vegetatsioonis j2rsu n6lva kohal. Olukord oli pigem lihtsalt 22rmiselt ebamugav ja mitte kuigi ohtlik. Korra j2id mingid oksad p6lve6ndlasse kinni, rippusin jalad 6hus ja raske kott seljas tiris mind allapoole. Naljakas olukord. Tagasi yles ronida oli tylikas muidugi. Sel p2eval esines yldse absurdne arv kukkumisi kuna seljakott oli paras pomm, rada laskus, oli m2rg, mudane ja kivid ysna ymarad. See p2ev pani m6tlema yhele paarile, kes l2bisid raja kahe giidi ja kahe kandjaga. 2 abilist per schnauz. Giid teeb machetega kogu too ja kandja tassib su toitu ja telki. Ent midagi j22b puudu-kohitsetud variant. Kui vegetatsiooniga v6itlemine oli veel suhteliselt rahulik siis pisut rahutuks ja hetkeks murelikulks tegid l6igud, kus suured puud olid niigi kitsale ja varjatud rajale kukkunud, mattes selle t2ielikult enda alla. Seal tuli turnida, ronida, balanseerida, ymbrust taimestikust puhastada ja otsida, et kust rada j2tkub. Kuigi mul oli laias laastus suund teada ja kompass kaasas siis ilma rajata seal metsikuses liikuda on ylim hardcore. Seda ei sooviks oma vaenlastele ka. Rada t2hendab k6ike.
Yks taktikatest oli pea v6imalikult madalal maas l2bi sygava raja sammumine. On sellised spetsiaalsed risti-r2sti v22did, mis mets on kasvatanud justnimelt liikumise takistamiseks, ka machetega on neid raske l2bi l2igata. Teel aitas mind katkine ja roostes muularaud, mille ma olin m2gedest leidnud ja kaasa v6tnud. Hea talisman. Oosel yhel kynkal telkides kuulsin metsas raskeid raksatusi. Panin oma saturni raketid valmis(ilutulestik ehk need katjuushad), aga loomi ei ilmunud.
4. p2ev. Omajagu eba6nne. Kukkumiste rajal kadus 2ra joogipudel, millel on omajagu lisavarustust. 2ra kadus ka teine joogipudel. Ja tobedalt kukkudes l2ks pooleks yks kepp. Riietus oli mul range. K6ik, mis sealjas peab tugevast materjalist olema. Kui pead ei kata kisuvad oksad juuksed peast. Machete yhes ja kepp teises k2es. Kella kymneks j6udsin esimeste rohumaadeni, ent maastik ei andnud siiski veel dshunglist leevendust. J2rgnesid l6putult ummistunud metsatukad, kus rajale langenud puid oli kymneid. Peale seda maailma tihedaim p66sastik, mis ulatus silmini ja kus rada oli kadunud. Tegemist oli niiv6rd paksu p66sastikuga, et selle peal oli v6imalik natukene k6ndidagi. Tykk tegemist, et rada l2bi ukerdamise j2lle yles leida. Vesi sai otsa ja p2ev oli kuum. Dshungel j2tkus siiski osaliselt. Olgugi, et olin soonud palju shokolaadi, kypsiseid, kondenspiima, p2hkleid ja rosinaid, polnud mu kott palju kergemaks l2inud. Nyyd sai m6nedest vettinud hilpudest endale veidra maitsega vett suhu v22nata. Vaatasin ka korra januselt yhe taime poole, millest oleks saanud omajagu vedelikku v2lja pigistada, aga ei riskinud myrgitusega. L6puks leidsin metsatunnelist rajalt vett t2is auke. 6htul j2tkus matk j2lle mooda rohumaid. Madude jaoks oli mul kepp millega ma vastu maad toksisin, et nad jalga laseks. Uuesti dshunglis liikusin tunnikese ka pimedas, sest vesi oli j2lle otsas. Pimedas on metsal silmad. Isegi mullal on silmad, sest seal varitsevad 2mblikud kel on neid 6ige mitu. Leidsin oja, mis oli suur kergendus ja telkisin.
5. p2ev. Peale paaritunnist matka j6udsin poriteele, kust Mapiri oli ca 4-5 h. Kuna pidi ylesm2ge minema, oli kole l2patis ja pidi jalgu kuivatama siis tegin pikema pausi. Mapiri poolt tulid m6ned s6idukid kuid sinnapoole ei l2inud midagi. Ryhkisin edasi ja u 3 km enne Mapirit sain yhe uunikumi kastis puutyvede otsas vihmasajus oma jalavaeva kergendada. Fyysilise poole pealt on sellises m2rjas matkamine ebameeldiv kuna jalgadelt liguneb ja h66rdub sel puhul nahk maha. Minu puhul ka puusadelt. S22red olid kokkup6rgetest kividega augulised ja jalgevahe h66rdunud ja valulik. K6ndimine oli juba ysna piinarikas. Minu kogemused pole kyll v6rreldavad, ent meenus n2htud dokfilm Prantsuse V66rleegionist, kus maailma karmim palgaarmee rinnuni mudas mingit dshunglirada l2bis Prantsuse Guajaanas. Paari p2eva p2rast oli leegioni arst sunnitud hulga rambosid minema kupatama, sest nende jalalabadel puudus nahk ja nad ei olnud v6imelised k6ndima. Mulle tundus ka, et mu varustus vaikselt "k2ib" juba niiskusest ja bakteritest. Igal juhul tuli isegi seljakott 2ra pesta ja k6iki lebrasid igalt poolt pragudest k2tte ei saanud.
Luis Demers on Yossi Braini raamatus oelnud, et Mapiri rada on pyhendunud massohistist atleedile.
Kui mult mapiris kysiti, et kust tulen ja vastasin, et mooda rada Ingeniost siis karu- ja tiigrirepliikidele ja klassikalisele: "Solo!?!", lisandus ka: "Puta!", mida ma pidin korduvalt kuulma.
Mapiris kylastasin kohalikku kullakaevandust. Klassikaline auk kaljus ja u 500m sygav. Peale kaevurite tegutsevad seal konnad, nahkhiired ja hiigelprussakad. temperatuurid on ysna k6rged ja hapnikku v2he. Kohati on vesi natukene alla p6lve isegi ja m6ned l6igud on t6eliselt madalad-peab ikka v2ga kummargil l2bi vee sumpama. Sealt veetakse k2sitoo ja k2ruga la tierrat v2lja ja seda siis pestakse hiljem ja toodeldakse elavh6beda ja mille iganes muuga. Kaevurid olid s6bralikud ja tutvustasid oma domeeni. Kaevanduse ees pausil losutavate kaevurite dieet koosneb nende 2-tunnise puhkuse jooksul 96 kraadisest tuliveest ehk purost, mida nad otse pudelist joovad, kangete sigarettide ahelsuitsetamisest(yhe otsast syydatakse j2rgmine) ja kokalehtedest, mida kilode viisi j2rjest suhu topitakse(kuni enam ei mahu). V2ideti, et siin seda probleemi ei esine, kuid altiplanol sureb kaevur keskmiselt 15 a. p2rast peale karj22ri algust tolmu p6hjustatud kopsuhaigusesse.
Ajaloost veel niipalju, et hispaanlased tapsid u 8 millionit aafrika orja Potosi kaevanduses ja x hulga kohalikke. Orjad saadeti kuni 4 kuuks korraga maa alla, kus nad pidid elama ja magama. Samuti propageerisid hispaanlased kokalehtede tarbimist kohaliku lihtrahva seas. Varem oli see inkapealike eral6bu olnud ja hispaanlased pidasid seda alguses kuradist n6iataimeks, ent kui selgus, et sel on n2rve tuimestavad omadused siis algaski propaganda, et sunnitoolised v2hem viriseks ja toov6idud suuremad oleks.
Hiljem kuulsin, et yhes teises Mapiri kaevanduses olevat varing toimunud, mis 4 kaevuri surmaga l6ppes. Minu kylastatud kaevandus oli paarsada aastat vana ja selle esimesi l6ike oli puuprussidega toestatud, ent l6viosal kaevandusel oli lagi toestamata.
Kaevanduse l2hedal j6e 22res askeldasid lihtsamad kullapesijad. Yks k6hn vana naine k2rnkonnaistes meenutas Gollumit, kes oma aaret otsib. Yks kullapesijast vanem ema s6i varikatuse all kokalehti ja sigaretituhka(mille ta endale peopessa raputas ja siis suhu pistis). Koka alkaloidiga on 6igem muidugi. P2ris mult palju ja sundis oma noori tytreid toole. Yldiselt on yks boliivia kroonilisi probleeme see, et lapsed ei ole koolis vaid tootavad. Kui tahta v2ga korrektne olla ja v2ikeste laste tood mitte tarbida siis ei ole m6tet siia tulla. Siin myyvad j6ngermanid sulle isegi sigarette ja tubakat. Vanad naised teevad teetoid ka ja t6stavad suuri kive.
Kui boliivia naised on eriti altiplanol ysna traditsiooniliselt riides siis selvas on riietumisstiil l22nelik ja n2eb ysna palju liha. Meestele meeldib juua ja hirmsamat moodi l2llata. Karaokebaarid on populaarsed. Natukene soojem, natukene k6lvatum. Praegu on Yungades temperatuurid ysna laes. Paras letargia.
Leidsin hiljuti Soratast National Geographicu v2ljaande, kus peaartikkel oli Parque Nacional Madidi kohta. See on yks kylastatumaid Boliivia rahvusparke Amazonase piirkonnas. Lugu oli sellest kuidas ajakirjanikud seal 3-n2dalase ekspeditsiooni tegid ja tulemused olid jahmatamapanevad. Peale m6nda aega vaevles pool grupist k6huparasiidi boro k2es. Se kulmineerub sellega, et su naha all roomavad 2 cm pikkused ussid, mille arst peab eemaldama. Teatud putukat ja taimed on toksilised. Yks ajakirjanik pyhkis vale taime lehega peput peale seda kui paber otsa sai. Pyhkis otsaesiselt ka toksilise ooliblika. Oli mingi lugu naisest, kes sattus 6-n2dalaks voodisse kuna oli sealseid j6gesid asustava mageveerai k2est pista saanud(j6gedesse tuleb enne kive loopida ja vett segada kui l2bi sumbata). Jaaguarid murdsid nende muulasid ja vampiirnahkhiired j6id nende verd. Kohati ka Apocalypto filmist n2htud "haavasulgejasipelgaid" ehk ylisuuri laiade l6ugadega elukaid(olen ka ise Mapiri rajal yhte sellist n2inud). Muidugi olid nad ka higimesilastega kaetud(kui neid palju pole on nad ysna armsad, sest nad ei n6ela). Oli ka lugu mehest kel olid nii k2ed kui jalad seenhaigusega nii kaetud, et ta sai vaevalt helistada. Yks ajakirjanik sai moskiitolt v6i liivak2rbselt karmi haiguse. Ja oli ka omap2rane lugu kohalikest metssigadest(peccaries ing k), kes liiguvad v2ga suurtes karjades(u 40 on tavaline). Nimelt rebisid nad yhe neid tulistanud jahimehe ta puu otsa roninud kaaslaste silme all l6hki ja s6id 2ra. Korra kaotas yks jahimees oma tagumiku, sest ei j6udnud piisavalt k6rgele puu otsa ronida.
Njah, isegi peale seda lugu oli mul plaan teha pikk ja metsik matk l2bi Madidi pargi, aga see j2i informatsioonivaeguse t6ttu 2ra. Ene suureks kergenduseks. On mingi rada, aga v2ga pikk(turistidele 10 p2eva, minu m6rvarliku tempo juures u 7).
Praegu algab aga Amazonase kampaania. S6idan homme yhte rahvusparki indiaanikyladesse, kus mehed on jahipidamises nii osavad, et tapavad kalu looduslike myrkidega. On ka laguun 400 haruldase musta caimaniga. Sellele j2rgneb pikk j6elaevas6it yles Brasiilia piiri 22rde l2bi Amazonase sygavuste.
Entsende alle Truppen, lass den Sturm nicht enden!
.jpg)
Surnud kits aknalaual Ingenios
.jpg)
Ingenio kullakyla
Muulameeste varjualune
M2ed Ingenio kyla l2hedal
.jpg)
Loomav2rav
Ilmselt kogukama kaslase k2paj2lg
Boliivia suurim vihmauss Vilma
Madre Tierra de la selva
Inkamaantee enne selvat
1895 a. muulameestele ehitatud maja
Seestpoolt
Mapiri klassika I: rajablokk
Soised laguunid
Mapiri klassika II: mudas p6lvili
Mapiri klassika III: tunnelid
Vettimus kuubis
Mooda rio Mapirit Guanaysse
Mapiri kullapesijad - labidatega lapsed
R2stikute rohumaad
Kriimustatud k2si
Pole m6tet asja ilustada - see oli ysna 6udne, aga rahuldustpakkuv ja p6nev kogemus. 6nneks ma tean millal ma suren, nii et ma ei kartnud poolfataalseid 6nnetusi. See t2hendaks keset rada(kust m6rvarliku tempoga sammudes on kummalegi poole isolatsioonist v2lja 2-3 p2eva) endale machetega jalga loomist, myrgitust, 2kilist haigushoogu, maohammustust v6i luumurdu.
T2ielik fenomen on kohalike kiskjahirm. Mult on kysitud kymneid kordi enne ja peale raja l2bimist, et kuidas sa julged yksi minna kui kogu tee kubiseb karudest, puumadest ja jaaguaridest. Lisaks lood juhtumistest, kus karud olla karjuseid murdnud ja jaaguarid kaevureid kr6mpsutanud. Ma ei saa sellest hirmust sugugi aru kuna ka meie metsad on igast elukaid t2is ega ole keegi kunagi sellep2rast metsa minemata j2tnud. Teiseks pole Wikipedia andmetel registreeritud yhtegi intsidenti, kus andide karu rynnak oleks kellegi humanoidi surmaga l6ppenud. Puine on muidugi kui emakaru poegadega vastu juhtub tulema, aga see t6en2osus on yliv2ike, sest yldiselt loomad teavad kus sina oled, aga sina ei tea kus nemad on. Sellega seoses tuleb Kivir2hki ussis6nade raamatust meelde see talupoegade metsahirm ja kui tobe see on.
Ajaloo kohta: legendaarne El Dorado ei asu tegelikult Peruus, vaid hoopis Boliivias. Boliivia Beni regioonist on konkistadoorid seda ka otsinud, kuna seal arvati elavat muistne ja v6imas h6im, keda inkadelgi alistada ei 6nnestunud. See iidne tsivilisatsioon on nyydseks arheoloogilise kinnituse leidnud. Asjale lisab jumet see, et see rahvas rajas Beni vihmametsadesse midagi v2ga peruu Nazca joonte sarnast - antropomorfsed figuurid, mis on kuni 2 km pikad. Seda tehti rajades irrigatsioonikanaleid, et p6llumaad aastaringselt kasutada saaks st vihmaperioodi yleujutuste v2ltimiseks p6ldudel. El Dorado t6eline nimi on Paititi(la ciudad perdida). Ja seda Paititit on erinevad ekspeditsioonid ka Mapiri l2hedalt otsinud.
Lisaks sellele avaldas prantsuse-kanada v2ljar2ndajast maailma merede vallutaja Luis Demers(kes on ka Mapiri raja korduvalt yksi l2binud) mulle, et rajalt paar p2eva x suunas metsa matkates leiab 50-ndatel aastatel mahaj2etud kyla. Kummituskyla keset paksu dshunglit on salap2rane v2rk. Selle kylastamine oleks aga muidugi oi kui keeruline. Enamus kohalikel pole sellest aimugi, veel v2hem oskab keegi sinna tegelikult minna ja radu ilmselt enam pole.
Luis juhatab Residencial Soratat ehk kahe vana saksa perekonna (Gynther ja Richter) h22rberit Soratas, kus nyyd asub kylalistemaja ja veel milline! Need perekonnad parandasid seda vana inkade kaubateed ja kasutasid 50-ndateni samuti kaubateena oma Yungades asuvate istanduste saaduste veoks.
Kuulsin ka seda, et mu vana v66rustaja hull argentiinlane Enrique tahab Minascapas "k6ike" kylvata, istutada ja kultiveerida. Kahjuks ka riisi, mis pole seal ilmselt parim.
Tagasi teema juurde:
1. p2ev. Peale Ingenio kylast lahkumist varahommikul yletasin p2eva jooksul erinevaid kurusid ca 4000m peal. Inkasillutis oli kohati lausa fantastiline - mugav ja ilus. Kohtusin ka lehmakarjadega, kes mind pikka aega ysna sihip2raselt j2litasid. 6htupoolikul n2gin l2hedalt koiotisarnast zorro andinot ehk andide rebast. Maski ja m66ka tal ei olnud, ainult mingi suur kont suus.
2.p2ev. Hommikupoolikul j6udisn vihmasajus Mapiri rajal domineerivale m2eharjale. P2rastl6unal saabusin Tolapampasse, kus asub see 1895 a. ehitatud maja. Sealt paar tundi edasi algas juba vihmamets. 6htupoolikul sain juba k6vasti roomamist harjutada ja vettida.
3. p2ev. K6ige karmim vihmane dshunglip2ev. T2is tuntud roomamist ja vettimust. Olgugi, et kogu rada laskub u 3000m, on selle jooksul aukartust2ratav hulk t6use. Kuna ei tule minna mitte l2bi oru vaid yle m2eharjade siis lisab see asjale ainult vyrtsi. Need no tunnelid on h2marad ja madalad, t2is vett(ka voolavat) ja muda ning kaetud puujuurte ja muu paksu taimestikuga. Samas on need ka paljudes kohtades t2iesti umbekasvanud, nii et tuleb kohati v2ga sygavalt rajalt yles ronida ja ummistunid l6ikude k6rvalt ymber minna. Muulaga pole sellel rajal juba ammu enam midagi teha. Yungade m2gede n6lvad on kohati kohutavalt j2rsud ja kuna rada jookseb osaliselt ka mooda vegetatsiooni st on rajatud liivale mitte kaljule siis esines paar rajalt allakukkumist, kus ma rippusin vegetatsioonis j2rsu n6lva kohal. Olukord oli pigem lihtsalt 22rmiselt ebamugav ja mitte kuigi ohtlik. Korra j2id mingid oksad p6lve6ndlasse kinni, rippusin jalad 6hus ja raske kott seljas tiris mind allapoole. Naljakas olukord. Tagasi yles ronida oli tylikas muidugi. Sel p2eval esines yldse absurdne arv kukkumisi kuna seljakott oli paras pomm, rada laskus, oli m2rg, mudane ja kivid ysna ymarad. See p2ev pani m6tlema yhele paarile, kes l2bisid raja kahe giidi ja kahe kandjaga. 2 abilist per schnauz. Giid teeb machetega kogu too ja kandja tassib su toitu ja telki. Ent midagi j22b puudu-kohitsetud variant. Kui vegetatsiooniga v6itlemine oli veel suhteliselt rahulik siis pisut rahutuks ja hetkeks murelikulks tegid l6igud, kus suured puud olid niigi kitsale ja varjatud rajale kukkunud, mattes selle t2ielikult enda alla. Seal tuli turnida, ronida, balanseerida, ymbrust taimestikust puhastada ja otsida, et kust rada j2tkub. Kuigi mul oli laias laastus suund teada ja kompass kaasas siis ilma rajata seal metsikuses liikuda on ylim hardcore. Seda ei sooviks oma vaenlastele ka. Rada t2hendab k6ike.
Yks taktikatest oli pea v6imalikult madalal maas l2bi sygava raja sammumine. On sellised spetsiaalsed risti-r2sti v22did, mis mets on kasvatanud justnimelt liikumise takistamiseks, ka machetega on neid raske l2bi l2igata. Teel aitas mind katkine ja roostes muularaud, mille ma olin m2gedest leidnud ja kaasa v6tnud. Hea talisman. Oosel yhel kynkal telkides kuulsin metsas raskeid raksatusi. Panin oma saturni raketid valmis(ilutulestik ehk need katjuushad), aga loomi ei ilmunud.
4. p2ev. Omajagu eba6nne. Kukkumiste rajal kadus 2ra joogipudel, millel on omajagu lisavarustust. 2ra kadus ka teine joogipudel. Ja tobedalt kukkudes l2ks pooleks yks kepp. Riietus oli mul range. K6ik, mis sealjas peab tugevast materjalist olema. Kui pead ei kata kisuvad oksad juuksed peast. Machete yhes ja kepp teises k2es. Kella kymneks j6udsin esimeste rohumaadeni, ent maastik ei andnud siiski veel dshunglist leevendust. J2rgnesid l6putult ummistunud metsatukad, kus rajale langenud puid oli kymneid. Peale seda maailma tihedaim p66sastik, mis ulatus silmini ja kus rada oli kadunud. Tegemist oli niiv6rd paksu p66sastikuga, et selle peal oli v6imalik natukene k6ndidagi. Tykk tegemist, et rada l2bi ukerdamise j2lle yles leida. Vesi sai otsa ja p2ev oli kuum. Dshungel j2tkus siiski osaliselt. Olgugi, et olin soonud palju shokolaadi, kypsiseid, kondenspiima, p2hkleid ja rosinaid, polnud mu kott palju kergemaks l2inud. Nyyd sai m6nedest vettinud hilpudest endale veidra maitsega vett suhu v22nata. Vaatasin ka korra januselt yhe taime poole, millest oleks saanud omajagu vedelikku v2lja pigistada, aga ei riskinud myrgitusega. L6puks leidsin metsatunnelist rajalt vett t2is auke. 6htul j2tkus matk j2lle mooda rohumaid. Madude jaoks oli mul kepp millega ma vastu maad toksisin, et nad jalga laseks. Uuesti dshunglis liikusin tunnikese ka pimedas, sest vesi oli j2lle otsas. Pimedas on metsal silmad. Isegi mullal on silmad, sest seal varitsevad 2mblikud kel on neid 6ige mitu. Leidsin oja, mis oli suur kergendus ja telkisin.
5. p2ev. Peale paaritunnist matka j6udsin poriteele, kust Mapiri oli ca 4-5 h. Kuna pidi ylesm2ge minema, oli kole l2patis ja pidi jalgu kuivatama siis tegin pikema pausi. Mapiri poolt tulid m6ned s6idukid kuid sinnapoole ei l2inud midagi. Ryhkisin edasi ja u 3 km enne Mapirit sain yhe uunikumi kastis puutyvede otsas vihmasajus oma jalavaeva kergendada. Fyysilise poole pealt on sellises m2rjas matkamine ebameeldiv kuna jalgadelt liguneb ja h66rdub sel puhul nahk maha. Minu puhul ka puusadelt. S22red olid kokkup6rgetest kividega augulised ja jalgevahe h66rdunud ja valulik. K6ndimine oli juba ysna piinarikas. Minu kogemused pole kyll v6rreldavad, ent meenus n2htud dokfilm Prantsuse V66rleegionist, kus maailma karmim palgaarmee rinnuni mudas mingit dshunglirada l2bis Prantsuse Guajaanas. Paari p2eva p2rast oli leegioni arst sunnitud hulga rambosid minema kupatama, sest nende jalalabadel puudus nahk ja nad ei olnud v6imelised k6ndima. Mulle tundus ka, et mu varustus vaikselt "k2ib" juba niiskusest ja bakteritest. Igal juhul tuli isegi seljakott 2ra pesta ja k6iki lebrasid igalt poolt pragudest k2tte ei saanud.
Luis Demers on Yossi Braini raamatus oelnud, et Mapiri rada on pyhendunud massohistist atleedile.
Kui mult mapiris kysiti, et kust tulen ja vastasin, et mooda rada Ingeniost siis karu- ja tiigrirepliikidele ja klassikalisele: "Solo!?!", lisandus ka: "Puta!", mida ma pidin korduvalt kuulma.
Mapiris kylastasin kohalikku kullakaevandust. Klassikaline auk kaljus ja u 500m sygav. Peale kaevurite tegutsevad seal konnad, nahkhiired ja hiigelprussakad. temperatuurid on ysna k6rged ja hapnikku v2he. Kohati on vesi natukene alla p6lve isegi ja m6ned l6igud on t6eliselt madalad-peab ikka v2ga kummargil l2bi vee sumpama. Sealt veetakse k2sitoo ja k2ruga la tierrat v2lja ja seda siis pestakse hiljem ja toodeldakse elavh6beda ja mille iganes muuga. Kaevurid olid s6bralikud ja tutvustasid oma domeeni. Kaevanduse ees pausil losutavate kaevurite dieet koosneb nende 2-tunnise puhkuse jooksul 96 kraadisest tuliveest ehk purost, mida nad otse pudelist joovad, kangete sigarettide ahelsuitsetamisest(yhe otsast syydatakse j2rgmine) ja kokalehtedest, mida kilode viisi j2rjest suhu topitakse(kuni enam ei mahu). V2ideti, et siin seda probleemi ei esine, kuid altiplanol sureb kaevur keskmiselt 15 a. p2rast peale karj22ri algust tolmu p6hjustatud kopsuhaigusesse.
Ajaloost veel niipalju, et hispaanlased tapsid u 8 millionit aafrika orja Potosi kaevanduses ja x hulga kohalikke. Orjad saadeti kuni 4 kuuks korraga maa alla, kus nad pidid elama ja magama. Samuti propageerisid hispaanlased kokalehtede tarbimist kohaliku lihtrahva seas. Varem oli see inkapealike eral6bu olnud ja hispaanlased pidasid seda alguses kuradist n6iataimeks, ent kui selgus, et sel on n2rve tuimestavad omadused siis algaski propaganda, et sunnitoolised v2hem viriseks ja toov6idud suuremad oleks.
Hiljem kuulsin, et yhes teises Mapiri kaevanduses olevat varing toimunud, mis 4 kaevuri surmaga l6ppes. Minu kylastatud kaevandus oli paarsada aastat vana ja selle esimesi l6ike oli puuprussidega toestatud, ent l6viosal kaevandusel oli lagi toestamata.
Kaevanduse l2hedal j6e 22res askeldasid lihtsamad kullapesijad. Yks k6hn vana naine k2rnkonnaistes meenutas Gollumit, kes oma aaret otsib. Yks kullapesijast vanem ema s6i varikatuse all kokalehti ja sigaretituhka(mille ta endale peopessa raputas ja siis suhu pistis). Koka alkaloidiga on 6igem muidugi. P2ris mult palju ja sundis oma noori tytreid toole. Yldiselt on yks boliivia kroonilisi probleeme see, et lapsed ei ole koolis vaid tootavad. Kui tahta v2ga korrektne olla ja v2ikeste laste tood mitte tarbida siis ei ole m6tet siia tulla. Siin myyvad j6ngermanid sulle isegi sigarette ja tubakat. Vanad naised teevad teetoid ka ja t6stavad suuri kive.
Kui boliivia naised on eriti altiplanol ysna traditsiooniliselt riides siis selvas on riietumisstiil l22nelik ja n2eb ysna palju liha. Meestele meeldib juua ja hirmsamat moodi l2llata. Karaokebaarid on populaarsed. Natukene soojem, natukene k6lvatum. Praegu on Yungades temperatuurid ysna laes. Paras letargia.
Leidsin hiljuti Soratast National Geographicu v2ljaande, kus peaartikkel oli Parque Nacional Madidi kohta. See on yks kylastatumaid Boliivia rahvusparke Amazonase piirkonnas. Lugu oli sellest kuidas ajakirjanikud seal 3-n2dalase ekspeditsiooni tegid ja tulemused olid jahmatamapanevad. Peale m6nda aega vaevles pool grupist k6huparasiidi boro k2es. Se kulmineerub sellega, et su naha all roomavad 2 cm pikkused ussid, mille arst peab eemaldama. Teatud putukat ja taimed on toksilised. Yks ajakirjanik pyhkis vale taime lehega peput peale seda kui paber otsa sai. Pyhkis otsaesiselt ka toksilise ooliblika. Oli mingi lugu naisest, kes sattus 6-n2dalaks voodisse kuna oli sealseid j6gesid asustava mageveerai k2est pista saanud(j6gedesse tuleb enne kive loopida ja vett segada kui l2bi sumbata). Jaaguarid murdsid nende muulasid ja vampiirnahkhiired j6id nende verd. Kohati ka Apocalypto filmist n2htud "haavasulgejasipelgaid" ehk ylisuuri laiade l6ugadega elukaid(olen ka ise Mapiri rajal yhte sellist n2inud). Muidugi olid nad ka higimesilastega kaetud(kui neid palju pole on nad ysna armsad, sest nad ei n6ela). Oli ka lugu mehest kel olid nii k2ed kui jalad seenhaigusega nii kaetud, et ta sai vaevalt helistada. Yks ajakirjanik sai moskiitolt v6i liivak2rbselt karmi haiguse. Ja oli ka omap2rane lugu kohalikest metssigadest(peccaries ing k), kes liiguvad v2ga suurtes karjades(u 40 on tavaline). Nimelt rebisid nad yhe neid tulistanud jahimehe ta puu otsa roninud kaaslaste silme all l6hki ja s6id 2ra. Korra kaotas yks jahimees oma tagumiku, sest ei j6udnud piisavalt k6rgele puu otsa ronida.
Njah, isegi peale seda lugu oli mul plaan teha pikk ja metsik matk l2bi Madidi pargi, aga see j2i informatsioonivaeguse t6ttu 2ra. Ene suureks kergenduseks. On mingi rada, aga v2ga pikk(turistidele 10 p2eva, minu m6rvarliku tempo juures u 7).
Praegu algab aga Amazonase kampaania. S6idan homme yhte rahvusparki indiaanikyladesse, kus mehed on jahipidamises nii osavad, et tapavad kalu looduslike myrkidega. On ka laguun 400 haruldase musta caimaniga. Sellele j2rgneb pikk j6elaevas6it yles Brasiilia piiri 22rde l2bi Amazonase sygavuste.
Entsende alle Truppen, lass den Sturm nicht enden!
.jpg)
Surnud kits aknalaual Ingenios
.jpg)
Ingenio kullakyla
Muulameeste varjualune
M2ed Ingenio kyla l2hedal
.jpg)
Loomav2rav
Ilmselt kogukama kaslase k2paj2lg
Boliivia suurim vihmauss Vilma
Madre Tierra de la selva
Inkamaantee enne selvat
1895 a. muulameestele ehitatud maja
Seestpoolt
Mapiri klassika I: rajablokk
Soised laguunid
Mapiri klassika II: mudas p6lvili
Mapiri klassika III: tunnelid
Vettimus kuubis
Mooda rio Mapirit Guanaysse
Mapiri kullapesijad - labidatega lapsed
R2stikute rohumaad
Kriimustatud k2si
